Üldeesmärk ja peamised taotlused

"Waldorf-pedagoogika eesmärk ongi see, et lapsest kasvaks inimene, kes oskab iseseisvalt mõelda ja on oma valikutes vaba."

Külli Saul, Viljandi Vaba Waldorfkooli kasvataja



Waldorfkoolides rakendatakse waldorfpedagoogikat ehk steinerpedagoogikat. Maailma esimene waldorfpedagoogiline kool asutati 1919. aastal - Stuttgarti Vaba Waldorfkool. Eestis asutati esimesed waldorfkoolid 1990. aastal - Rosma külla, Tartusse, Tallinnasse.

Antud teabevärav annab hea ülevaate waldorfpedagoogikast - esindaja, koolid, kriitika, kogemused. Teabevärav sisaldab ka pilte ja videosid, mis kõik sümboliseerivad ja kirjeldavad antud pedagoogilist suunda.

Kõik waldorfkoolid maailmas on omavahel sarnased õppekava ülesehituse põhimõtete osas.

Igale koolile on jäetud võimalus üldisi põhimõtteid ise teostada ja arendada, see tagab iga kooli omapärasuse.

Õppekava toimimine on seotud iga kooliga erinevalt, see on erinev tavakoolide õppekavast.



Põhimõtted:

• TEGEVUSLIK ASPEKT KASVATUSES
  
  Tahtejõu tugevdamine
  Kujutlusvõime arendamine
  Eakohase intellektuaalse võime arvestamine
  Tegelikkusega suhtestatud mõtlemine
  Harjumuste kujundamine
  
  
• KUNSTILINE ASPEKT KASVATUSES
  
  Tundeelu areng
  Intellektuaalne areng
  Analüüsivõime ja kvaliteeditunnetus
  Meelte arendamine
  Sotsiaalsed ja moraalsed tunded
  Kunstilised projektid
  
  
• INTELLEKTUAALNE ASPEKT KASVATUSES
  
  Üldharidus
  Huvi ja vastutus
  Intellektuaalne kujutlusvõime
  Kausaalse mõtlemise võime
  Õpetuse kujundamine tervikust lähtuvalt
  Õpilase teadvuse ja teadlikkuse areng
  
  
• ÜLDINE ÕPPEPROTSESS, SELLE DIFERENTSEERIMINE JA PLANEERIMINE
  
  Õppetunni ülesehitus 1.-8. klassis
  Õppeprotsess murdeea järel
  Õppetunni ülesehitus 9.-12. klassini
  Nädala töörütm
  Kooliaasta rütm – koolipeod
  Klassiväline tegevus õppe- ja kasvatusprotsessi osana
  
  
• KOOSTÖÖPÕHIMÕTTED JA TÖÖKORRALDUS KOOLIS
  
  Õpetajate kolleegium
  Töögrupid
  Kodu ja kooli vaheline koostöö
  Koostöö organiseerimine koolitöö eri valdkondade vahel
  
  
• KOOLI JUHTIMINE
  
  Kooliselts
  Õpetajate kolleegium - kooli nõukogu – kooliseltsi juhatus



Waldorfpedagoogika püüab arendada õpilaste loovust algusest peale ilma seda suunamata ehk valmis tehtud vormide asemel koostavad õpilased ise endale "vormid", õpikud, vihikud. Näiteid võite lugeda veel ka Viljandi Vabas Waldorfkoolis nähtud tunni kirjeldusest, mis on antud teabevärava ühe postitusena väljatoodud.

Waldorfkoolide eesmärgiks on arendada sotsiaalset pädevust, õppida piltide järgi ehk siis õppimine läbi tegevuse, tundlikkuse arendamine hingeliste omaduste suhtes, "hingav" õppimine ehk laps ei ole ülekoormatud, olulisel kohal on õpetaja. Koolides toimub tsükliõpe. Tundides tõstetakse küsimusi ning jäetakse mõni ka lahtiseks, et õpilase mõttetöö tegeleks selle lahendamisega edasi. Õpetajad annavad igale õpilasele individuaalse hinnangu.

Allikad:

www.waldorf.ee

http://waldorflasteaed.ee/pedagoogika/
http://arvamus.postimees.ee/1186184/huvi-waldorf-lasteaedade-vastu-kasvab/

Waldorfpedagoogika kriitika

Waldorfkoolide maine Eestis ja avaliku arvamuse mõju 

Kui esimesed waldorfkoolid 1990. aastate algul tekkisid, siis oli üldsuse hoiak kas neutraalne ehk äraootav või pigem positiivne. Väga paljud vanemad polnud rahul olemasoleva koolisüsteemiga. Waldorfkoolidesse lapsi jagus ja lapsevanemad olid rahul.

Esimene suurem kriis tabas waldorfkoole 1996.aastal, kui ajakiri „Luup” avaldas Endel Lippmaa artikli, kus ta väga teravalt kritiseeris waldorfkoole, nimetades neid „keskaegseteks koolideks”. Hr Lippmaa avaldas veendumust, et waldorfkoolide lõpetajad ei suuda elus hakkama saada, nende tulevikuks on „waldorf-sotsiaalhoolekanne”.

1998. a avaldas taas ajakiri „Luup” waldorfkoolide teemalise artikli, autoriks seekord Mai Vöörmann, kes kirjutas, et Eesti waldorfkoolid on kümneaastase arengu tulemusena ummikteele jõudnud.

Lisaks näidati 1998. aastal Eesti televisioonis dokumentaalfilmi Tartu waldorfkoolist, kus head ajakirjandustava rikkudes anti proportsionaalselt rohkem aega kooli vastastele kui kooli pooldajatele.

Nende teravalt kritiseerivate ning mitmel puhul moonutatud informatsiooni jagavate artiklite/saadete mõju ei jäänud tulemata. Ühiskondlik arvamus, mis alles 1990. aastate esimesel poolel waldorfharidust oli pooldanud, kaldus teise äärmusesse. Paljud lapsevanemad hakkasid pelgama ning võtsid oma lapsed waldorfkoolidest ära. 1990. aastate lõpus vähenes pea igas Eesti waldorfkoolis õpilaste arv oluliselt ning tekkisid liitklassid. Rakveres ja Tallinnas muudeti waldorfkoolid erakoolideks, kus tänaseni õpitakse riikliku õppekava järgi. Edasi tegutsenud waldorfkoolidel tuli järgnevad kümme aastat üldsuse negatiivse suhtumisega silmitsi seista.

Enimlevinud valearusaamad on olnud järgmised:

• waldorfkoolides on vabakasvatus (ehk kasvatamatus);
• waldorfkool on ususekt;
• waldorfkooli õpilased on tavakooli õpilastest rumalamad;
• waldorfkoolides õpivad lapsed, kes mingil põhjusel tavakoolis hakkama ei saa;
• kõrgkoolidesse waldorfkooli õpilased edasi õppima ei pääse;
• õpilased ei saa pärast kooli elus hakkama.
  
  

Kõige enam on taolise suhtumise all kannatanud waldorfkoolide õpilased. Viimastel aastatel on ühiskondlik arvamus taas positiivsemat suunda võtmas. Ühelt poolt jällegi põhjuseks rahulolematus kehtiva koolisüsteemiga ning järjest süvenev koolivägivalla probleem, teiselt poolt uued suunad lapsekasvatuses. Vanemad soovivad, et ka koolis suhtutakse nende lapsesse inimlikult, arvestataks lapse ealiste iseärasustega, tema individuaalsete võimetega.

Allikas:

Uuring „Waldorfkoolide hetkeseisust ja arenguvõimalustest“

Koostajad: Mati Valgepea, Meelis Sügis

Eesti Vabade Waldorfkoolide ja -lasteaedade Ühendus

Kriitikute vaadetest lähemalt:
http://www.waldorfcritics.org/ 
http://www.youtube.com/user/waldorfcritics
http://www.youtube.com/watch?v=WpOXitdxzk4
http://www.dcscience.net/?p=3528

Vastulauseks kriitikale: 

Waldorfpedagoogika usulahutüüpi pettuseks kuulutajad ei soovi märgata, milline üldrahvalik harras usk valitseb riiklike standardite osas. Riiklikud standardid ja tasemetööd on saanud tõe ja õigluse mõõdupuuks, esindavad üht ja ainumõeldavat haridust. Paraku hindavad need vaid nomenklatuursete teadmiste omandamist, mitte tarkust ja arengut. Tänases koolitegelikkuses peetakse enesestmõistetavaks, et pähetuubitud faktide mass saab hariduseks, et pindmiselt mällu vajutatud tekstid saavad tarkuseks, et õppimine on koolipingis istumine, lugemine ja kirjutamine. Seda religiooni ei kõiguta suure hulga “ebastandardsete” laste teke, suured koolist väljalangemised, motivatsiooniprobleemid, koolivägivald, laste enesetapud, lõppeks seegi, et väga paljudel õpilastel ning õpetajatel on koolis lihtsalt halb olla.

Eks hindame oma lapsi ikka veel kui talupojad, kes näevad neid kui kosuvat lisatööjõudu põllul ja heinakaarel, täna siis produktsiooni tootvas tehnoloogilises masinavärgis, mitte aga kui vaimsusekandjaid. Ent vaevalt suurendab see rahvuslikku koguprodukti, kui gümnasist bioloogia kontrolltöö jaoks vaevaga mällu vajutab: Eukarüootne kromosoom koosneb nukleosoomsest fibrillist. Kooliõppimine ei teeni juba ammu enam tarkust, vaid on sümboolne punktikogumise viis läbilöögiredelil. Ajaloo tasemetöölisi ei innusta tihti armastus ajaloo vastu, vaid hirm saada vilets hinne. Iseseisvas tööelus ei juhi inimest sel moel kogutud “tarkus”, vaid läbilöögiredeli kogemused.

See usk, mille üheks põhjuseks on vajadus ülikoolidesse sisse saada (koolide konkurentsiheitluse mõõdupuu), on peamine tõke ka kooli tõelisel arengul, st. uute õpetamis- ja õppimisviiside sissetoomisel ning kogu töökorralduse muutmisel, et tuupiva inimese asemel areneks mõtlev, vastutusvõimeline ja kultuuritundlik inimene.

Tiiu Kuurme, TPÜ õppejõud, pedagoogikamagister. Kultuurileht SIRP

Waldorfkoolide vilistlaste haridustase

Allikas:Uuring „Eesti waldorfkoolide vilistlaste hinnang haridusele“
Koostajad: Mati Valgepea, Meelis Sügis

Miks waldorf?