Tund ühes Waldorfkoolis

        Mul avanes väga hea võimalus külastada ühte Waldorfkooli tundi, kuna Viljandi Vabas Waldorfkoolis oli avatud uste päev.
       Olen kindel et kõik materjal, mis internetist on võimalik leida Waldorfpedagoogika kohta, suudab vaid ähmaselt edasi anda seda kõike, mis reaalselt ühes Waldorfkooli tunnis toimub.

Koolist lähemalt:
Viljandi Vaba Waldorfkool loodi 1993.aastal ja on tasuline erakool. 2010/2011 õppeaastal õppis koolis31 last. Järgmisel 36 last. 2012. aasta sügisel läks esimesse klassi 15 last ja õpilaste arvuks koolis on 45
 (I klassis 15, II-III liitklassis 10, IV klassis 7 ja VI-VII liitklassis 12 last.  Lasteaiarühmades on 14 ja 18 last.)

Tegin ka mõned pildid vahetunni ajal kooli erinevatest klassiruumidest. Loodan, et ei pahanda kedagi, kui neid ka siin jagan. Terve koolimaja oli väga õdus ja värviline, täis laste tehtud töid ja fotosid toimunud sündmustest.
   

   Ma sain osa 4 ja 5 klassi religiooni tunnist, mis kestis 45 minutit ja mis mulle tõesti tundus väga lühikese ajana.
Mulle näis, et õppetunni alguses loodud harras vaikus oli lausa pidulik, kui õpetaja süütas küünla, et alustada tundi. Õpilastele ja õpetajale tavapärane kätt- ja nimepidi tervitamine tunni alguses pani minu arvates tervele tunnile aluse ja lõi õpetaja ja õpilaste vahel isiklikuma sideme, kui seda on tavapärane terve klassi püsti tõusmine tavakoolis.Õpilasi oli klassis vähe, vaid 6 last.
    Õppetöö algas ühise salmiga, mis rääkis jumalast ja maailmast ja seejärel palus õpetaja võtta õpilastel välja oma flöödid. Suur oli minu imestus, kui noored poisid, pealtnäha juba parajas eelpuberteedieas, õpetaja juhendamise peale, mitte ainult ei mänginud pilli vaid ka ühel hetkel tegid suu lahti ja kõlasid nagu heledahäälne inglikoor.

   Järgmisena kirjutati vihikusse kuningas Saalomonist ja muu hulgas arutles õpetaja lastega teemal "Miks ei pea alati süüdlast karistama." Vihikud olid joonteta ning õpilased kujundasid oma jutu ümbrust raami ja piltidega. Viimase tegevusena toimus lõigu ettelugemine ühest õpetliku sisuga jutustusest, mida eelnevalt oli loetud ning, mida järgmises tunnis taas jätkatakse.
Ka tund lõppes salmiga ning selle juurde käivate liigutustega. 

   Õpetaja tundus tõesti lastele palju lähemal kui tavakoolis. Antud juhul oli tegu meesõpetajaga, kelle tundi jälgides ei tulnud mul kordagi pähe, et tal võiks õpilastega distsipliiniprobleeme olla. Mitte, et ta oleks nii hirmus vaid vastupidi, ta oli nii sõbralik ja osavõtlik, kuid samas mitte liigselt õpilastega semutsev. Õpetaja jättis mulje nagu üks tõeline Õpetaja suure algustähega olema peab. Lugupeetud, rahulik, tark ja pühendunud õpilaste heaolule.

Kokkuvõtvalt oli terve see tund seal koolimajas elav tõestus faktile, et asju saab ka teistmoodi teha. Minu jaoks tutvustas see Waldorfpedagoogikat kui  hariduse omandamise viisi, kus seatakse esikohale lapse loovus, areng ning inimestevahelised suhted.

Ma ei saa öelda, et pöördusin täiesti Waldorfpedagoogika usku, kuid neil lastel paistis olevat palju huvitavam koolis käia kui minul aastaid tagasi ja mul tekkis tunne, et olen paljust ilma jäänud.

Kas raha on tegelikult olemas? Raha on inimese fantaasia. Ja nii me arvame praegu siin.